KOOLIPÄRIMUSE KOGUMISE JA KOGUMIKU SAATEKS

Koolilapsed on järjekindlamalt folkloori kogunud selle sajandi esimestest kümnenditest alates. M. J. Eiseni palvel saadeti kalendri– ja pulmakombestikku. Walter Andersoni huvitasid eesti lastelaulud ja viimaste seosed saksa laulukultuuriga. M. J. Eiseni ärgitus tõi tema isiklikku käsikirjade kogusse meetri jagu uut materjali. Teise rahvaluuleprofessori algatus tõi kümnete tuhandete lehekülgede kaupa kirjapanekuid. Eesti Rahvaluule Arhiiv kogus 1930. aastatel õpilastelt andmeid lastehirmutiste, kohamuistendite ja mängude kohta. Üle–Eestilised kooliküsitlused aitasid täita mitmes valdkonnas valitseva tühimiku. Ehkki vastused on lühikesed ning küsitluskava surub peale küsijapoolse nägemuse, annab laekunu ülevaate erinevatest isikutest ja olenditest, kellega lapsi sajandi algupoole hirmutati. Hirmutusolendite eksistentsist suuremat järku pärimusliikides, mütoloogiliste olendite ja pedagoogiliste fiktsioonide vahel vahetegemist toonane aines ei võimalda. Seevastu mängupärimusest, ehkki pisut retrospektiivse rõhuasetusega, saab 1930. aastate mängukorjanduse abil hea ülevaate. Kohamuistendid polnud otseses mõttes lastefolkloor – õppurid pidi parematelt teadjatelt jäädvustama kohalikku rahvaluulet. Sama suundumusega on ka hilisemad pöördumised kooli–õpilaste poole: ajakirja “Pioneer” üleskutse kohamuistendite kogumiseks, emakeele olümpiaadidel pakutud võimalus koguda kohalikku folkloori.

Laste kirjapanekud on harva pälvinud kutseliste folkloristide tähelepanu. R. Viidalepp avaldas parematest kohamuistenditest valimiku 1939. aastal. 1989. aastal koostas U. Oras ülevaate lastemängude kogumisaktsioonist. Hinnangulist leidub “Eesti vanasõnade” akadeemilise väljaande lisades jm. Viimastel aastatel on tänapäeva folkloorist kirjutatud seminari– ja kursusetöid, Ergo Västrik on vaadelnud eesti lastehirmutisi.

Laste oma pärimus hakkas järk–järgult arhiivi laekuma folkloristide laste kaudu, kuid seegi aines püsib klassikaliste ja tuntud anrite raames.

Uuemate ja problemaatilisemate nähtuste kirjapanekuid sellest ajast on vähe. Esimesed õudusjutud näiteks lindistati arhiivile 1976. aastal.

Suurema muutuse põhjustasid Leea Virtase lastefolkloorikäsitlused “Antti pantti pakana”, “Lastenperinne” ja populaarsed tekstivalmikud. 1972. aastal ilmus “Rahvapärimuste koguja” kaheksandas vihus Leea Virtase lastepärimuse küsitluskava eestipärastatud variant. Küsitlus rõhutas taustandmete olulisust ja kutsus üles senisest enam jälgima folkloori levikutingimusi ja pärimusekandjaid endid. Üleskutsele vastasid entusiastlikult mitmed kooliõpetajad. Ka kutselised folkloristid levitasid seda koolides ja klassides. Nii kogunes paari aasta vältel soliidne uuema pärimuse kogu, kirjutatud tunnitöödena või kodus mälu järgi. Üleskirjutused annavad läbilõike kõigist liikidest. Tagaplaanile jäid enamasti mängud ja kalendrikombestik, mille vastused on sageli lühikesed ja üheülbalised – vastanutel ei piisanud kannatust küsitluskava lõpupoole sama põhjalikult vastata kui alguses.

1988. aastal toimus Helsingis soome ja eesti folkloristide ühisseminar, kus allakirjutanu sattus SKS–i rahvaluulearhiivis Ulla Lippose plaksutamismängude videot vaatama. Kevadel saabus Ulla Eestisse paralleelmaterjali filmima. See sai pikaajalise koostöö aluseks.

Sedaaegu arutati Eesti poolel võimaluste üle reformida soiku jäävat kogumistööd ja mõeldavaid Eesti–Soome ühisaktsioone. 1990. aasta talve hakul pöördusid Janika Oras, Ants Johanson ja Mare Kõiva SKS–i poole ettepanekuga korraldada ühisseminar laste– ja kaasaja pärimuse teemadel. Tagamõtteks oli uute lähenemisnurkade leidmine, sissevaade tänapäeva folkloori, korrespondentide õhutamine kaasaja pärimuse jäädvustamisele. 3. ja 4. märtsil 1991. aastal toimus Tartus esimene seminar. Soome poolt esindasid Carola Ekrem, Pirjo Korkeakangas, Marjut Huuskonen, Pekka Virtanen ja Ulla Lippose videod. Aina kindlamaks muutus otsus koguda paralleelselt mõlemal sugulasmaal koolipärimust. Võrdlusaluse loomiseks otsustati valida ühesugune arv kontrollkoole, koostada ühine küsitluskava ja koguda ainest sarnastes tingimustes.

Novembrikuus täpsustati esialgseid kogumisplaane. 14.– 15 jaanuaril lepiti Tallinna nõupidamisel kokku küstlusalustes pärimuseliikides ning muudes üksikasjades. Ulla ja Astrid kogusid katseks Lasnamäe koolist õpilasfolkloori – olukord näis igati soodne. Järgnes pingeline aeg: Ulla koostatud küsitluskava (vt lk. 325–328) tõlkimine eesti keelde, reklaamikampaania ning sponsorite otsimine. Parasjagu oli Eestis puudus tavalistest koolivihikutestki. Reklaami nõustusid lahkelt tegema ajalehed, raadio ja TV. Abiks tulid Avatud Eesti Fond, Eesti Lastekaitseliit, firma “Avantek”, Tartu Kultuurkapital.

Eesti poolel hakkas sedaaegu kujunema laste– ja kaasaja pärimusest huvitatud folkloristide ring: nõu ja jõuga aitasid Eda Kalmre, Astrid Tuisk, Ants Johanson, Anu Vissel, Kadri Peebo, Mare Janneste, Tuuli Otsus, hiljem ka Karin Ribenis, Mall Hiiemäe ja mitmed teised.

Kuigi võrrelda otsustati kümmet kooli, valiti Eestis välja 20 kooli. Kokkuleppe kohaselt pidi sellises koolis küsitluslehti levitatama 3. – 12. klassini, soovitavalt ka paralleelklassides, et saada ülevaade erinevate vanuseastmete tervikrepertuaarist. Koolid prooviti valida nii, et oleks esindatud mitmed erinevad koolitüübid: kesk–, põhi– ja erikoolid, nii maa– kui linnakoolid erinevatest Eesti piirkondadest. Valikusse pidi sattuma üks Tallinna ja üks Tartu eliitkool ning uuemas linnajaos asuv tavakeskkool, vähemalt üks keele riskialal asuvaist, üks tervisehäiretega lastele mõeldud sanatoorseist koolidest, üks erikool käitumishälvetega lastele, üks kutsekeskkool. Koolide valikul ja läbirääkimistel lähtusime peale eespool loetletud printsiipide veel isiklikest kontaktidest ja usaldusväärse kontaktõpetaja olemasolust. Säärane valik kindlustanuks ülevaate erinevates koolisüsteemides õppivate laste folkloori sarnasustest ja erinevustest. Päris täiuslikku valikut meil teha ei õnnestunud.

Õpetajatel polnud juhendi kohaselt õigust lugeda kirjapanekuid, ometi seda tehti ning mitmed pedagoogid tsenseerisid ja kõrvaldasid puuduliku õigekirjaga ja rumalaid saadetisi. Enamasti sujus koostöö õpetajatega hästi, õpilaste vastused olid ausad ja siirad.

Võistlus kestis 15. veebruarist 30. aprillini. Esimese kahe teemaga soovitati alustada koolitundides, õpilastel oli õigus neid hiljem kodus jätkata, kui teema oli hingelähedane. Tunniteemadeks kuulutati anekdoodid ja mõistatused, eeldatavasti kõige enam väljaannetest mõjustatud liigid. Eestis olid parasjagu pikema aja järel hakanud ilmuma anekdoodiajalehed: naljandeid kohtas ohtralt raadios, televisoonis ning neid avaldati perioodiliste väljaannete erirubriikides. Anekdoote esitati nimekate näitlejate autoriprogrammides. Rahvalikud paroodiad, ðlaagrid, uuemad rahvalaulud kõlasid populaarsete lauljate, ansamblite jt. repertuaaris ning neid esitati nii massimeedias kui autoriõhtutel. Niisiis kerkis mitmel puhul päevakorrale autentsuse probleem. Õpilastel polnud otsesõnu keelatud kirjanduslike jm. allikate kasutamine, kuid neil paluti iga pala puhul võimalikult täpselt määratleda, kas ja kust on see kuuldud.

Kirjapanekuid laekus üle 27 000 lehekülje (Vt. Eda Kalmre koostatud koolipärimuse statistilist ülevaadet lk. 330). See enneolematult suur, üllatuslikult siiras ning mitmekesine materjal innustas ainest kohe analüüsima. Osa sellest on nüüd artiklite ja ülevaadetena teie ees laual. Õpilasi lindistati ja filmiti, materjalidest koostati mitu videofilmi. Suurim salvestamine toimus Anu Visseli eestvõtmisel Nõo Reaalgümnaasiumis. Juba järgmisel, 1993. aastal jätkati filmimisega Tartus ja Narvas, kahtlemata väga huvitavat materjali pakkunud linnas.
Ülimalt raske oli väga paljude heade ja põhjalike vastuste hulgast sõeluda välja paremaid, peaauhindade pretendente. Raskete vaidluste järel jäi sõelale 40 ülimalt head saadetist, mille vahel loositi peapreemiad. Igal folkloristil oli ja on oma lemmikud. Oleme mõnda neist kohanud oma seminaridel ja mujalgi Eestimaa radadel. Loodame, et nende toredate noorte inimeste käsi, kes tõid arhiivi palju elevust ning panid tõsiselt mõtlema selle üle, kui muutlik ja huvitav on tänapäeva folkloor, käib hästi!

Kogumiku valmimisel oli peale autorite tegev taas peaaegu kogu koolipärimuse–seltskond. Keeleliselt ühtlustas kirjatöid Kadri Peebo, korrektuuri lugesid Astrid Tuisk ja Eda Kalmre. Talgutel olid abiks Signe ja Merje Susi, Kairika Kärsna, Arvo Krikmann. Nõu andsid Mall Hiiemäe ja Kristi Salve. Kantpeakassi joonistas ühel arvutitüdimuse hetkel Kai Vassiljeva, ülejäänud valmisid Risto Kalmrel. Kaanekirja valisid Merje ja Kairika, tagakaanele jättis jälgi Liina Saarlo. Arvutikiri pärineb Kadi Sarvelt, Tuuli Otsuselt ja Sander Vesikult.


Koolipärimuse toimkonna nimel Mare Kõiva